Astelpihlakas – Sügise hiline puuvili, mis on üleküpsenult kõige maitsvam

Kirjeldus

Astelpihlakas (Mespilus germanica) on vähetuntud, kuid seda väärtuslikum sügisene puuvili, mida tarbitakse tavaliselt pärast külmade saabumist. Kõva pruuni koorega vilja eripära seisneb selles, et see on nauditav vaid üleküpsenult – siis on selle pehme, želeejas sisu magus ja kergelt kuivatatud puuvilja meenutava maitsega. Euroopas on seda kasvatatud sajandeid, kuid ka tänapäeval hinnatakse seda väärtusliku toitaineallikana.

Astelpihlaka kasulikud omadused

Astelpihlakas on kõrge kiudainesisaldusega, sisaldab C-vitamiini ja mitmesuguseid orgaanilisi happeid. See soodustab seedimist, omab kerget lahtistavat toimet ning toetab tänu antioksüdantidele immuunsüsteemi. Vili on parim üleküpsenud olekus, kui selle pruunikas-želeejas sisu on magus ja muutub seeditavaks.

• Kõrge kiudainesisaldus – toetab soolestiku tegevust.
• C-vitamiini allikas, aitab tugevdada immuunsüsteemi.
• Sisaldab orgaanilisi happeid, mis parandavad ainevahetust.
• Leidub antioksüdantse toimega ühendeid.
• Looduslik lahtistav toime kergemate vaevuste korral.

Astelpihlakas köögis

Astelpihlakat tarbitakse üleküpsenud olekus. Siis on see toorelt lusikaga süües või moosi, kastme, püree kujul suurepärane. Selle maitse harmoneerub kaneeli, nelgi ja meega. Sobib puuviljaleibade, kookide, pirukate maitsestamiseks. Ideaalne säilitamiseks: sellest saab valmistada moosi, kuivatatud vilju, kompotti.

Valmimine ja säilitamine

Toores astelpihlakas on kõva, kibe ja parkainerikas, kuid säilitamise ja järelvalmimise käigus muutub see söödavaks. Jahedas ja kuivas kohas seistes pehmeneb ja pruunistub see mõne nädalaga. Alles siis kõlbab see süüa – see üleküpsenud faas on astelpihlaka puhul eriti oluline.

Astelpihlakas on seega eksootiline, arhailine, kuid taasavastamist vääriv puuvili, mis peidab endas väärtuslikke toitaineid ja pakub sügis-talvisel perioodil erilist maitseelamust.